Vahel veab ka.

ÜKs õhtu istusime kodus, olin just vist töölt tulnud ja mul oli vastamata kõnesid mingi 3 tükki. Ma mõtlesin et jälle mingi jura ( siin helistatakse niisama, et ala sa pead mingeid makse maksma, ühesõnaga mõtlesin et ei tasu tagasi helistada, et enda dollarit raisata). Nimelt on mul selline telefon, et kuhu saab 15 dollarit peale laadida ja kõne vastu võtmine või välja helistamine maksab dollari. Sõnumi vastu võtmine on mingi 20 senti ja nii ka vist kõneminut. Igastahes Kadil oli läinud see juba ja siis ta ikka ise helistas tagasi ja tuli välja, et Canary Hotellist helistati mulle ja kutsuti intervjuule. Ma olin shokis. Mismõttes. Keegi helistas tagasi isegi. Läksin siis intervjuule, muidugi ma olin suht tark , ei küsinud kellega mul intervjuu on, küsiti et ma tean kuhu tulla, ma et jah. Ja siis ma mingi tükk aega otsisin kuhu minna aga lõpuks leidsin inimese üles. Intervjuu oli päris omaoärane, päris närvi ajab et kui ikka korralikult jutt suust välja ei tule. Natukene kokutasin, küsis kas ma oskan nimetada usa neli viina sorti, ämmmmmmmmmmmmm. Ütlesin ausalt, et ei. Küsis kas ma oskan nimetada 4 Eesti oma, of course. Ühesõnaga öeldi, et võtame ühendust. Njah, ega ma sealt palju ei lootnud. Aga mingi ime läbi helistati mulle ülejärgmine päev, et tule veel intervjuule ja siis ma peale tööd ruttu kiirustasin. Rääkisin manageri Cathyga, kes tundus igati tore naine, temaga läks jutt täiesti rõõmsalt, ajasime juttu. Küsis, miks ma tahan seda tööd ja igasuguseid asju. Käis korra ära ja tuli natukese aja pärast tagasi ja ütles maagilised sõnad, we would like to offer you the server position. Üritasin mitte rõõmust püsti hüpata, ma olin nii rõõmus ja tänulik et hullu. Sõitsin kohe Kadi juurde tööle rõõmustama. Fiesta oli ka Santa Barbaras, see on nagu Keila päevad aga nädal aega. Käisime üks päev väljas õhtul ,aga kõik kohad olid sissepääsuga maksustatud ja selle peale me küll raha ei tahtnud kulutada, käisime linnas veidi ringi ja leidsime ühe imeliku baari, kus sai natukene tantsida ja tulime kodu tagasi. Fiesta põhipäeval töötasin Vietnami kohas, kus oli mingi aasta parim päev, koht oli täis, ma polnud nii täis seda kunagi näinud. Orjasime seal siis Estaga ikka korralikult ja mille eest? Tippi saime päeva peale 10 dollarit, mõnus mõnitamine. Vähemalt sai süüa kaasa võtta. Õhtul olime kõik kutud ja vajusime magama. Nii palju fiesta nautimisest. Lõpuks helistati mulle ka hotellist ja paluti teisip kohale tulema, täitsin seal paberworki veidi ja tutvustati natukene hotelliga ja öeldi, et kolmap kell 8 hommikul kohal olla. Minuga täitis pabereid ka uus hostess. Mingi mega ilus tüdruk, peenike, naturaalne ilu. Vapsee. Küsis kohe kust ma pärit olen of course. Kõik ikka imestavad, et mis keelt ma räägin ja eriti suur imestus on, et ooo, teil on oma keel. Tegelt kui nüüd mõtlema hakata, on see oma keel ikka päris kõva sõna. Aga esimene töö päev siis fancy pancy hotellis. Kõige hullem polnudki ärgata, vastik oli lihtsalt, et kõik teised põõnasid ja ma vaeseke pidin minema tööle. Läksin scolarisse( kohalikku poodi), mul oli kingadega ka muste sokke vaja, sest eraldi mingeid muste jalanõusid ma küll ei viitsi osta selle tarviks. Sokid maksid 6 dollarit, suht närvi ajas, et nii palju. Sõitsin enda rattaga siis, ühes käes oli kohvi ja noh foori taga olles startisin isegi kiiremini kui mõni auto. Päris naljakas on jah see rattaga sõitmine ikka. Selle lukustamisele läheb aint natukene rohkem aega, aga bensiini kulub vähem:D . Jõudsin veidi varem kohale, nagu ikka, mulle ei meeldi hiljaks jääda. Pidin mingi tükk aega rumala näoga seal passima, sest keegi ei viitsinud muga tegeleda. Lõpuks ma hakkasin kellegile sappa lihtsalt ja Jose`st saigi mu koolitaja. Selline vanem 50aastane lühemat kasvu mehike. Itaallane nagu ma aru olen saanud. Suht selline naljakas ja omapärane. Meeldib, et kõik oleks õigesti ja puhas. Pole mu peale veel karjunud ega kannatust kaotanud. Hakkasin siis tema järgi käima vaikselt tellimusi vaatlema ja ise kassasse asju panema. Kõige hullem selle töö juures on see, et menüü on meeletu ja see on nii fancy pancy, et need osad sõnad, ma nagu tean, aga ei vii kokku mis on mis ja ma pean klientidele seletama et mis tuleb selle asjaga ja mis see on ja kui suur ja blablaaaaa. Hommikul baaris inimesi pole, et minu töö on ka kokteile teha, nii et saan selle kogemuse ka, mis on päris äge. Kuigi hetkel olen ma veel suht uisapäisa. Kokkuvõttes saan sealt päris hea serveri kogemuse, teenindada rikkaid ja ilusaid. Meil on seal katusekorrus ka, mis kujutab endast basseiniga ala ja sellist ilusat päevitamis kohta, vaade linnale on metsikult ilus. Üldiselt inimesed tunduvad sõbralikud ja olen suutnud hea mulje jätta. Pärast teist päeva on mul juba meeletud südametunnistuse plekid, et ma neile valetan. Sest nad ju võtsid mind sinna tööle ja koolitavad ja ma tegelt lähen minema. Kui esimene päev möödus õppides ja jälgides ja toite kohale tassides, siis teine päev ma isegi võtsin paar tellimust, noh esimene päev serveerisin ka kohvi ja mahle. Täna oligi siis selline hetk, et kõigil oli tegemist ja läks nii kiireks et ma pidin ühe 3se laua juurde ise minema, tahtsin muidugi küsida ainult, et mis te joogiks tahate ja nad hakkasid kohe tulistama toite. Sain need kirja kuidagi aga joogi panin ikkagi valesti, sain aru, et nad tahtsid 3 veini klaasi aga tegelt oli veini pudel ja kolm klaasi. Suht jah, närvi ajas, kõik räägivad seal nii kiirelt ja panevad mingeid prantsuse sõnu vahele , nagu ma peaks aru saama. Positiivne on see, et pausi ajal saab minna alla sööma ja meil on seal ala rootsi laud, vali ise mida tahad. Saab söögi pealt äkki raha kokku hoitud. Pluss sealt saab õuna koju varastada:D Õun on nimelt siin räigelt kallis, noh kõik puuviljad. Täna oli hostesiks üks poiss, kellele mind hommikul tutvustati, seal on nii palju inimesi, osad nimed jäävad meelde, aga osad mitte. Igastahes siis Jose mingi hetk tutvustas uuesti, ja siis me nagu ütlesime, et jaa me teame. JA siis Brandon ütles, e ta ei saanud minust midagi aru, sest mul on imelik aktsent ja siis muidugi uuris kust ma pärit olen. Ütlesin siis et Eesti ja hakkasin seletama, et kus see on. Siis ta ütles, et jah, ma sain koolis geograafia tunde, et ma tean kus see on. Talle ilmus näkku selline tüüpiline usa nägu, et oiii Eesti, nii äge( wtf, kus see veel on) . Ja siis ma küsisin muidugi selle peale, et mis meie pealinn siis on, siis oli suu vait:D hahhahahahah. Üks päev külastasime Mikuga jõusaali ka. Ma polnud kaks kuud trenni otseses mõttes teinud( noh rattaga igapäev väntamine ja mägedes turnimine ei ole see otsene trenn, pluss veel 10 tundi jalul olemine). Jõusaal oli päris äge, masinaid oli niiiiiiiiiiiii palju ja iga juures oli peaaegu eraldi telku, et aeg läks päris kiirelt. Eile töölt koju tulles ootasin siis foori taga ja läks roheline tuli põlema ja järsku paneb mulle külje pealt auto sisse, ja ta ei jäänud seisma, ma mingi kuulsin kuidas auto esiplaat mingi kirises ja kuidas mu ratas autot vigastas, ma olin suht shokis et nouuuuuuuuu, kas ma läksin valel ajal üle, aga ohmoon tegi punase tulega paremale pööret ja unustas vaadata paremale poole, igastahes ütles mulle et have a nice day ja sõitis minema. Ma siis läksin ka minema, õnneks ma viga ei saanud ja mul oli hea meel, et mingit jura ei tekkinud. Istun siis hetkel kodus, teised on kõik tööl, mul on homme vaba päev. Loodetavasti saab randa magama minna, pesu peaks ka pesema. Laupäev pean 6.30 tööl olema. Mind lohutab see fakt, et targad inimesed ärkavadki vara:D , vähemalt ei lähe päev raisku. Üritan töö juures paar itaalia keelset lauset ära õppida ja teisel tööl mehhiko, siis oleks eriti äge. 21-24 on meil plaan minna San Diegosse, ma laup kogun julgust ja küsin selleks ajaks vabasid päevi( eriti julge, olen paar päeva tööl olnud, eks see riskante saab olema, tahaks näha nagusid kui ma ütlen adios amigos:D

Tervitusi Palmisaarelt !

Nonii. Eelmine nädal oli mingi luks nädal, kus mul oli 3 vaba päeva. Esimese ma siis magasin maha ja teine päev läks nii, et läksime mina, Paula, Koit, Mikk ja nende töökaaslane Dustin ja ta eriti nummi kutsa matkama Golden Springsi. Ja me läksime sinna Dustini autoga. Ma ei olnud üle kuu aja autos istunud, appi kui hea see oli. Autooooooooooooo. Pluss sinna minek oli ka mägine tee, et auto oli luksus. Metsas pidi ka ikka korralikult ronima, parem riietus ja varustus peaks olema veidi, kui odavad 150 kroonised tossud, mis lagunevad, aga noh pidasid seekord veel vastu. Terve tee hoidsin hinge kinni, et ei peaks k ohtuma ussidega, terve tee muidugi Koit ja Mikk hirmutasid mind , aga seekord läks hästi. Eelmine käik Mikul ja Paulal sinna ei läinud nii hästi, kohtasid lausa kahte mürgist madu. Vaade mis meile sealt avanes oli imeline, see oli lausa paradiis. Mulle lausa meeldib see matkamine, selline mõnna. Teised ronisid veel rohkem ülesse, et saada paremat vaadet, ma hakkasin ka üritama, aga konkreetselt kivid olid nii lahtised ja kuskilt polnud kinni hoida ja no üles oleks saanud,aga teistel oli see allatulemine ikka väga hull. Ma ei hakanud riskima. Pussy. Koju tulles, läksime pesu pesema, sest mu tossud olid ikka väga mustad, nendega pidin järgmine päev tööle minema, vanaema oleks uhke, ostsin ise pesupulbrit ja pesin pesu. Nagu täiskasvanu:D . Tegin süüa ka endale hullult, Koit ei uskunud et terve taldrik mulle sisse läks. Õhtul läksin shoppama ka, aga kahjuks ei leidnud midagi head. Viisin Canary hotelli avalduse ka ära, mitte et sellest midagi asja saaks, aga noh avaldusi võib ikka täita. Neljapäeval käisime tüdrukutega väljas ka, hea oli tantsida ja niisama lõbutseda, ja muidugi rattaga koju sõita. Ooo ratas, ma nii ootan mil saaks koju, et audiga ringi kimada. Huvitav kui kallis Eestis bensiin juba on? Siin on see suht odav, mõned asjad on ikka nii mööda, lubade saamine on ka siin mingi tasuta, vähemalt nii rääkis meie mehhikost pärit kokk Lailo, kes valdab väga hästi inglise keelt, et töö juures on vähemalt lõbus. Reede oli tavaline õhtu kodus, Koidul oli esimene reede vaba alates siia tulemisest ja ta üritas meid välja pushida, aga me olime eelmsiest õhtust vässu ja vajusime tuttu. Siin usas ei ole inimestel vahet, et on nädalavahetus, väljas käiakse iga päev. Laupäev möödus mul jällegi üksi tööl olles, noh seltsiks oli Huge ka, ülemuste teine poeg , kes on isegi asjalik. Ma olin temaga esimese päeva tööl ja ta isegi aitas mind ja võttis tellimusi vastu. Vapsee. Teine poeg Henry passib seal niisama tühja, aa, ma seda ei öelnudki et pojad peavad neil iga päev hommikust õhtuni passima töö juures. Iga päev, esmaspäevast pühapäevani, nii et neil on veel hullem elu kui meil. Aga laup oli poksi õhtu ja kõik mehed kogunesid sinna õlut jooma, ma passisin tühja. Kuidagi sain koju, väntasid üli kiirelt, ja sain teada, et homme vaba päev ja Estal ka ja Koit plaanis trippi autoga, nii et jeiiiii. Saime ka minna. Hommikul oli äratus 8.30, toitvaks hommikusöögiks oli jäätis ja peale 9sat saabusid Koit ja Elina meie üliägeda rendi autoga, milleks oli Volkswagen, millel oli mootor 2,5. Nii et ülikõvaaaa. Alustasime trippi ja sõitsime mööda ranna joont, see oli imeilus, päike tuli ka välja mida rohkem LA-le ligemale jõudsime. Esimene peatus oli Malibu beach, mis oli surfarite paradiis, surfamist tahaks ikka proovida küll, varsti teeme ära ka selle. Seal päevitasime veidi ja siis suundusime edasi, tahtsime minna Long Beachile, aga jäime väiksesse ummikusse, väikse all siis pean hetkel silmas suurde ja masendavasse LA l iiklusse ja siis võtsime sihiks mingi manhattan shoppingu centeri, kus läksime sööma. Ja suundusime LA poole, saime meie teenindajalt soovitust, et külastage Queen Mary laeva, mis on hästi hea vaatamisväärsus. See oli laev, mis alates 1936aastast sõitis mitu mitu aastat Inglismaa ja LA vahet. Laev meenutas veidi Titanicut, aga ta on veidi väiksem, Titanicul oli 4 torni, Maryl oli 3. Sisse läksime sinna nii, et tahtsime võtta kõrvaklapid, kust sai kuulata infot ja siis küsiti meilt pileteid mille me pidime ostma eestpoolt, pileti hinnaks oli 25 doltsi,ilmselgelt seda maksta ei tahtnud, suundusime välja ja vaatasime oi, siit lähevad trepid ülesse poole ja hiilisime sisse. Igati äge tasuta tuur oli, saime korra mingisse gruppi ka sulatud aga siiis giid ütles, et see on privaatpidu. Leidsime kapteni ruumid , mis oli päris ägedad, selle aja kohta, päris luks. Ja uurisime pool laeva vähemalt läbi. Sealt võtsime suuna LA kesklinna peale, nimelt Walk of famele. Hüppasime autost välja, Koit ja Elina läksid parkimis kohta otsima, esimene reageering oli et ou nou, kuhu ma sattunud olen, linn oli ulme suur ja inimesi oli niiiiiiiii palju ja igal pool olid sellised tänavalauljad ja etendus käis ja trallrall. Poed olid kuradima ahvatlevad, aga Esta ei lubanud mul neisse minna. Õige samm ka. Tegime siis pilte, Koit ja Elina joinisid ka, leidsid tasuta parkimiskoha La-s, normull. Kuna aga kell hakkas saama juba 20 ja me pidime auto tagastama 23.45, siis hakkasime kodu poole suunduma, et vältida ummikuid. Aga Koit kimas korralikult kiirteedel ja enne 22 olime juba kodus, mõtlesime tükk aega mis teha, aga parim idee oli ikkagi minna koju ja süüa jäätist. Muljetasime teistele reisist, Paula ja Kadi olid kaks vaesekest, kes ei saanud tulla, kuna pidid töötama.

Tööinimene

Jällegi on nädalake mööda läinud. Aeg läheb siin nii kiirelt, et väga raske on tihti peale isegi mõelda, et mis päev täna on. Eelmine nädal vaatasime Paulaga filmi „Girl with the dragon tattoo“. Mis oli väga hea film, aga oleks pidanud raamatu enne lugema, Paula tegi seda. Käisime enne filmi laenutamist poest ka läbi ja poe ukse taga olid arbuusid kastis ja silti ei olnud ja otsustasime siis ühe niisama kaasa võtta. Säästsime 4 dollarit ja siiamaani ei ole keegi meid otsima tulnud. Varastasime ka järgmised päevad arbuusi. Poole filmi pealt tuli koju Esta ja teatas, et homme saan tööle minna. Mis oli ime missugune. Ei saanudki laupäeva maha magada. Laupäeval kobisin siis 12ks La Cumbrasse, mis on mingi teisel pool linna ja otsustasin minna bussiga, sest ei viitsinud end higiseks väntada. See oli aga vale samm, ma ei astu enam kunagi Usa bussidesse. Siin sõidavad bussiga ainult vaesed ja kodutud. Nii et see oli suht jõle sõit. Seal nägi ikka igasuguseid. Kohale jõudes öeldi mle, et ma ei saa töötada, kui mul pole rohelist särki ja siis läksin Rossi ja otsisin käbens rohelise särgi ja tõmbasin enda mustad retuusid jalga, sest jalas pidi olema bläck pen. Vietnami inimestel on oma keel. Ja siis tuli William kohale, edaspidi nimetan teda isaks. Meil on tööl sala keel, William on isa ja ta naine Mam on ema. Nii et saa nad aru kui me neid klatsime. Isa muidugi tuli kohale ja teatas, et meil siin sind vaja pole, et võibolla seal kus Kadi ja Esta töötavad, et võtame sinuga ühendust. Läksin siis uuesti Rossi, nilliisn seal veidi riideid, aga ei ostnud midagi. Läksin võtsin lõunaks väikse taco eine ja chillisin koleda bussiga tagasi. Käisin Ralphist ka läbi, sai odavalt mingit mahla moodi asja. Tulin siis koju ja kobisin voodisse puhkama. Tegin endale just parasjagu süüa kui helistas Kadi küsides, et miks sa tööl ei ole. No muidugi . Nad ei öelnud mulle, et ma pean tulema. Arvata oli, et see töö asi hakkab nii. Vurasin siis ruttu tööle, kus mind pandi kuponge jagama, maailma toredaim töö ever. Õnneks oli Kadi toeks ja kuidagi see esimene 3 tundi möödus, paar klienti käis ka. Mainin ette juba ära, et see on uus koht ja õnneks seal palju inimesi ei käi. Mingi kolm tüüpi istusid terve igavik väljas ja lõbustasid mind. Muidugi kurtsid, et ma ei tee tööd üldse ega jaga kuponge, aga no kes viitsiks neid jagada. Väljas pole kaameraid ka, et nad ei näe. Muidu on see kohake kaameratega kaetud ja ülemustele meeldib meid koguaeg nillida ja niikui räägime tuleb telefoni kõne öeldes, do something. Muidugi põhiküsimus peale mõne sõna rääkimist on et where are you from. Enamus muidugi ei tea Eestist midagi, ütled et oled Eestist pärit, siis tuleb väike naeratus ja öeldakse, et oi kui tore. Ilmselgelt käib neil peast läbi, et Eesti, what the fuck, mis koht see on. Aga noh, on ka inimesi kes teavad kus see on. Need kolm poissi pakkusid Leedu kõige ligemale. Meile meeldib poistele teha sellist väikest mängu, et sul on 3 võimalust arvata kust ma pärit olen. Enamus pakub, et ma olen hollandist, ma ei tea. Kadi on muidugi koguaeg Brasiiliast. Läksime siis peale tööpäeva Ralphsi, shoppasime mingi tund aega. Leidudeks oli 4/5 eest pudingud, mille ära jagasime. Pakk kummikomme ja 2 karpi maasikaid, üks karp oli ainult 89 senti, kus oli sees 450 g, nii et väga hea ost. Selle peale muidugi tuli meelde, et vanaema tegi toormoosi ja moos ootab mind kapis, nii oleks tahtnud peenramaasikaid ka saada. Neid õigeid koduseid. Kuna ma olin jala, siis käisime Kadiga terve tee, ma lonkasin ka sest kingad olid täiega jalad ära hõõrunud, lootsime saada taco bellist ka veel saaki, aga see koht oli suletud kahjuks. Ralphis aitasid meid väga nummid poisid kasutada isemaksvat kassat, sest ta karjus meile asju millest me aru ei saanud. Kodus vajusin magama, sest pidin järgmine päev ka tööle uhama. Ja nii olen ma tööl käinud nädal aega järjest, nädalaga tuli üle 50 tunni. Aga niimoodi tüütult, et vahepeal on 2 tundi pausi. Meelde tuli veel selline fakt, et järgmine päev pühap, peale pikka ilusat tööpäeva ootas meid shokk Kadiga, Ema andis meile tipi. Mis siis et me kumbki olime üle 10 dollari juba taskutesse pistnud, saime veel 13 dollarit lisaks. Läksime tähistasime seda kohe Yogurtlandis. Esta ilmus ka töö juurde selleks ajaks kui me vabanesime. Yogurtland on selline paradiis koht, et sealt saad lasta endale erineva maitsega nii öelda pehmet jäätist, mis on tehtud eraldi mingi special not fatiga, et see on tegelt suht tervislik ja siis saad endale omal vabal valikul kõike paremat peale kuhjata, näiteks maasikaid, arbuusi või siis juustukoogi tükke või brownie tükke, ühesõnaga arvata on et järgmised 6 päeva käisin ma seal, hetkel olen sõltuvusest üle saanud, hind on kaalu järgi, kõige suurem läks mul 5 dollarit. Istusime siis pingil ja nautisime elu, kell oli mingi 22 õhtul ja mööda jalutas 3 poissi. Küsisid meilt midagi ja siis uurisid kust me pärit oleme, sest siin enamvähem paar sõna öeldes, küsivad kõik et kust sa pärit oled. Valetasime siis igaüks eraldi, et oleme kuskilt hollandist või iirist ja Kadi kohta ütlesime et ta on brasiiliast, sest talle öeldakse seda nagu koguaeg. Ja siis kukkusid tüübid tantsima ja karjuma et brazil brazil, ütlesin mui buen siis läksid nad veel rohkem äksi täis, siin kohtab ikka igasuguseid. Bussiga sõites näiteks oli bussis naine, kellel oli käe asemel konks, see ei ole tegelt tore fakt, aga noh mainisin ära ikkagi. Enam ma bussiga siin ei sõida, peale seda La Cumbre käiku kohe kindlasti. Hommikuti tööle oli ka kohe äge sõita, niimoodi väntasid, väike muie näol, sest peale tööle saamist nagu toimub mingi murrak, elu on ilus, sest sa tead, et sa teenid midagi ,mitte ei passi tühja. Esimene nädal aega oli selline elevus ja põnevus ka, sest veel kõike töö juures ei osanud, aga noh see muutus üsna pea. Ülemused on ikka väga jopakad ja tihti peale on vaja väga palju tolerantsust ja enda ego alla suruda, mõtlen omaette alati, et Ruth, chill, sul on kõigest ttü baka käes ja sa pead kuulama nende idiootsate ülemuste käske. I am the boss, without me you are nothing, nii öeldi üks päev mulle näiteks, kui ma hakkasin smoothit ülemuse arust valesti tegema, kõike peab ju nende moodi tegema ja iga päev muutub kord. Suht idiootne, seal valitseb selline kaos ja kui William pidas meile kõne, et tal on organiseeritud äri, siis ma südames naersin, pealispinnas valitses kena naeratus, et jaa, ma kuulan, jaaa mind huvitab. William on isegi parem, ta teab meie nimesid ja ta nagu suhtub meisse nagu noh orjadesse, aga inimestesse. Ema ehk siis Mam, ta naine on nagu selline tüüpiline vietnami pilukas, kes arvab et ta on nii äge ja ühe käeliigutasega paneb meid jooksma, mul on väga raske ta inglise keelest aru saada, sest see on olematu ja ta nagu eeldab et ütleb ühe sõna ja me saame kõigest aru. Aga õnneks teevad päeva rõõmsaks kliendid, kes rõõmustavad meid enda eriliste soovidega ja kõik on hästi sõbralikud ja tore on teada, et päevas korra ikka keegi teab kus Eesti on. Ja muidugi on mu töökaaslastega Kadi ja Esta, kes on parimad, saame eesti keeles kõiki taga klatsida. Hahhahahha. Üks pühapäev oli siis selline, et läksin 10.30 tööle ja lõpetasin õhtul 22. Ja mingi aeg oli minuga Kadi, aga enamuse aja olin üksi koos Williamiga, kelle iga soovi pidi rahuldama, korra sain lõuna pausi ka, aga üle 15 minuti ma ei julgenud istuda. Õhtul oli mul jummala suva ja võtsin kõik tipi endale, sest see päev sai ikka päris korralikult, nii et noh selle päeva teenistus oli kerge 1500 eesti krooni. Oli väärt seda orjamist. Kohe rõõm oli koju tulla, pluss järgmine päev oli vabaaaaa. Ilmselgelt peale 9 päeva töötamist magasin ma mingi 2ni, voodist ajas üles see, et kõht oli tühi ja sis ma sõin ja vedelesin veel voodis. Midagi tarka teha polnud, sest teised olid tööl. Midagi koos on siis meil üldse raske teha, sest kõik on alati tööl. Tööpäevad on ka mul sellised et vahepeal on mingid tobedad pausid, mingi 2 tundi või nii, siis kas shoppad state streetil või tuled koju, et süüa või magada. Ükspäev läksin tööle, panin muusika mängima ja raadiost tuli p.diddy laul I will be missing you, kuulasin seda ja siis tuli kodu igatsus. Tööelu on siis selline, vähemalt mõte, et teenid üle saja krooni tunnis on see motivatsioon, mis annab jõudu.