Vahel veab ka.

ÜKs õhtu istusime kodus, olin just vist töölt tulnud ja mul oli vastamata kõnesid mingi 3 tükki. Ma mõtlesin et jälle mingi jura ( siin helistatakse niisama, et ala sa pead mingeid makse maksma, ühesõnaga mõtlesin et ei tasu tagasi helistada, et enda dollarit raisata). Nimelt on mul selline telefon, et kuhu saab 15 dollarit peale laadida ja kõne vastu võtmine või välja helistamine maksab dollari. Sõnumi vastu võtmine on mingi 20 senti ja nii ka vist kõneminut. Igastahes Kadil oli läinud see juba ja siis ta ikka ise helistas tagasi ja tuli välja, et Canary Hotellist helistati mulle ja kutsuti intervjuule. Ma olin shokis. Mismõttes. Keegi helistas tagasi isegi. Läksin siis intervjuule, muidugi ma olin suht tark , ei küsinud kellega mul intervjuu on, küsiti et ma tean kuhu tulla, ma et jah. Ja siis ma mingi tükk aega otsisin kuhu minna aga lõpuks leidsin inimese üles. Intervjuu oli päris omaoärane, päris närvi ajab et kui ikka korralikult jutt suust välja ei tule. Natukene kokutasin, küsis kas ma oskan nimetada usa neli viina sorti, ämmmmmmmmmmmmm. Ütlesin ausalt, et ei. Küsis kas ma oskan nimetada 4 Eesti oma, of course. Ühesõnaga öeldi, et võtame ühendust. Njah, ega ma sealt palju ei lootnud. Aga mingi ime läbi helistati mulle ülejärgmine päev, et tule veel intervjuule ja siis ma peale tööd ruttu kiirustasin. Rääkisin manageri Cathyga, kes tundus igati tore naine, temaga läks jutt täiesti rõõmsalt, ajasime juttu. Küsis, miks ma tahan seda tööd ja igasuguseid asju. Käis korra ära ja tuli natukese aja pärast tagasi ja ütles maagilised sõnad, we would like to offer you the server position. Üritasin mitte rõõmust püsti hüpata, ma olin nii rõõmus ja tänulik et hullu. Sõitsin kohe Kadi juurde tööle rõõmustama. Fiesta oli ka Santa Barbaras, see on nagu Keila päevad aga nädal aega. Käisime üks päev väljas õhtul ,aga kõik kohad olid sissepääsuga maksustatud ja selle peale me küll raha ei tahtnud kulutada, käisime linnas veidi ringi ja leidsime ühe imeliku baari, kus sai natukene tantsida ja tulime kodu tagasi. Fiesta põhipäeval töötasin Vietnami kohas, kus oli mingi aasta parim päev, koht oli täis, ma polnud nii täis seda kunagi näinud. Orjasime seal siis Estaga ikka korralikult ja mille eest? Tippi saime päeva peale 10 dollarit, mõnus mõnitamine. Vähemalt sai süüa kaasa võtta. Õhtul olime kõik kutud ja vajusime magama. Nii palju fiesta nautimisest. Lõpuks helistati mulle ka hotellist ja paluti teisip kohale tulema, täitsin seal paberworki veidi ja tutvustati natukene hotelliga ja öeldi, et kolmap kell 8 hommikul kohal olla. Minuga täitis pabereid ka uus hostess. Mingi mega ilus tüdruk, peenike, naturaalne ilu. Vapsee. Küsis kohe kust ma pärit olen of course. Kõik ikka imestavad, et mis keelt ma räägin ja eriti suur imestus on, et ooo, teil on oma keel. Tegelt kui nüüd mõtlema hakata, on see oma keel ikka päris kõva sõna. Aga esimene töö päev siis fancy pancy hotellis. Kõige hullem polnudki ärgata, vastik oli lihtsalt, et kõik teised põõnasid ja ma vaeseke pidin minema tööle. Läksin scolarisse( kohalikku poodi), mul oli kingadega ka muste sokke vaja, sest eraldi mingeid muste jalanõusid ma küll ei viitsi osta selle tarviks. Sokid maksid 6 dollarit, suht närvi ajas, et nii palju. Sõitsin enda rattaga siis, ühes käes oli kohvi ja noh foori taga olles startisin isegi kiiremini kui mõni auto. Päris naljakas on jah see rattaga sõitmine ikka. Selle lukustamisele läheb aint natukene rohkem aega, aga bensiini kulub vähem:D . Jõudsin veidi varem kohale, nagu ikka, mulle ei meeldi hiljaks jääda. Pidin mingi tükk aega rumala näoga seal passima, sest keegi ei viitsinud muga tegeleda. Lõpuks ma hakkasin kellegile sappa lihtsalt ja Jose`st saigi mu koolitaja. Selline vanem 50aastane lühemat kasvu mehike. Itaallane nagu ma aru olen saanud. Suht selline naljakas ja omapärane. Meeldib, et kõik oleks õigesti ja puhas. Pole mu peale veel karjunud ega kannatust kaotanud. Hakkasin siis tema järgi käima vaikselt tellimusi vaatlema ja ise kassasse asju panema. Kõige hullem selle töö juures on see, et menüü on meeletu ja see on nii fancy pancy, et need osad sõnad, ma nagu tean, aga ei vii kokku mis on mis ja ma pean klientidele seletama et mis tuleb selle asjaga ja mis see on ja kui suur ja blablaaaaa. Hommikul baaris inimesi pole, et minu töö on ka kokteile teha, nii et saan selle kogemuse ka, mis on päris äge. Kuigi hetkel olen ma veel suht uisapäisa. Kokkuvõttes saan sealt päris hea serveri kogemuse, teenindada rikkaid ja ilusaid. Meil on seal katusekorrus ka, mis kujutab endast basseiniga ala ja sellist ilusat päevitamis kohta, vaade linnale on metsikult ilus. Üldiselt inimesed tunduvad sõbralikud ja olen suutnud hea mulje jätta. Pärast teist päeva on mul juba meeletud südametunnistuse plekid, et ma neile valetan. Sest nad ju võtsid mind sinna tööle ja koolitavad ja ma tegelt lähen minema. Kui esimene päev möödus õppides ja jälgides ja toite kohale tassides, siis teine päev ma isegi võtsin paar tellimust, noh esimene päev serveerisin ka kohvi ja mahle. Täna oligi siis selline hetk, et kõigil oli tegemist ja läks nii kiireks et ma pidin ühe 3se laua juurde ise minema, tahtsin muidugi küsida ainult, et mis te joogiks tahate ja nad hakkasid kohe tulistama toite. Sain need kirja kuidagi aga joogi panin ikkagi valesti, sain aru, et nad tahtsid 3 veini klaasi aga tegelt oli veini pudel ja kolm klaasi. Suht jah, närvi ajas, kõik räägivad seal nii kiirelt ja panevad mingeid prantsuse sõnu vahele , nagu ma peaks aru saama. Positiivne on see, et pausi ajal saab minna alla sööma ja meil on seal ala rootsi laud, vali ise mida tahad. Saab söögi pealt äkki raha kokku hoitud. Pluss sealt saab õuna koju varastada:D Õun on nimelt siin räigelt kallis, noh kõik puuviljad. Täna oli hostesiks üks poiss, kellele mind hommikul tutvustati, seal on nii palju inimesi, osad nimed jäävad meelde, aga osad mitte. Igastahes siis Jose mingi hetk tutvustas uuesti, ja siis me nagu ütlesime, et jaa me teame. JA siis Brandon ütles, e ta ei saanud minust midagi aru, sest mul on imelik aktsent ja siis muidugi uuris kust ma pärit olen. Ütlesin siis et Eesti ja hakkasin seletama, et kus see on. Siis ta ütles, et jah, ma sain koolis geograafia tunde, et ma tean kus see on. Talle ilmus näkku selline tüüpiline usa nägu, et oiii Eesti, nii äge( wtf, kus see veel on) . Ja siis ma küsisin muidugi selle peale, et mis meie pealinn siis on, siis oli suu vait:D hahhahahahah. Üks päev külastasime Mikuga jõusaali ka. Ma polnud kaks kuud trenni otseses mõttes teinud( noh rattaga igapäev väntamine ja mägedes turnimine ei ole see otsene trenn, pluss veel 10 tundi jalul olemine). Jõusaal oli päris äge, masinaid oli niiiiiiiiiiiii palju ja iga juures oli peaaegu eraldi telku, et aeg läks päris kiirelt. Eile töölt koju tulles ootasin siis foori taga ja läks roheline tuli põlema ja järsku paneb mulle külje pealt auto sisse, ja ta ei jäänud seisma, ma mingi kuulsin kuidas auto esiplaat mingi kirises ja kuidas mu ratas autot vigastas, ma olin suht shokis et nouuuuuuuuu, kas ma läksin valel ajal üle, aga ohmoon tegi punase tulega paremale pööret ja unustas vaadata paremale poole, igastahes ütles mulle et have a nice day ja sõitis minema. Ma siis läksin ka minema, õnneks ma viga ei saanud ja mul oli hea meel, et mingit jura ei tekkinud. Istun siis hetkel kodus, teised on kõik tööl, mul on homme vaba päev. Loodetavasti saab randa magama minna, pesu peaks ka pesema. Laupäev pean 6.30 tööl olema. Mind lohutab see fakt, et targad inimesed ärkavadki vara:D , vähemalt ei lähe päev raisku. Üritan töö juures paar itaalia keelset lauset ära õppida ja teisel tööl mehhiko, siis oleks eriti äge. 21-24 on meil plaan minna San Diegosse, ma laup kogun julgust ja küsin selleks ajaks vabasid päevi( eriti julge, olen paar päeva tööl olnud, eks see riskante saab olema, tahaks näha nagusid kui ma ütlen adios amigos:D