Tööinimene

Jällegi on nädalake mööda läinud. Aeg läheb siin nii kiirelt, et väga raske on tihti peale isegi mõelda, et mis päev täna on. Eelmine nädal vaatasime Paulaga filmi „Girl with the dragon tattoo“. Mis oli väga hea film, aga oleks pidanud raamatu enne lugema, Paula tegi seda. Käisime enne filmi laenutamist poest ka läbi ja poe ukse taga olid arbuusid kastis ja silti ei olnud ja otsustasime siis ühe niisama kaasa võtta. Säästsime 4 dollarit ja siiamaani ei ole keegi meid otsima tulnud. Varastasime ka järgmised päevad arbuusi. Poole filmi pealt tuli koju Esta ja teatas, et homme saan tööle minna. Mis oli ime missugune. Ei saanudki laupäeva maha magada. Laupäeval kobisin siis 12ks La Cumbrasse, mis on mingi teisel pool linna ja otsustasin minna bussiga, sest ei viitsinud end higiseks väntada. See oli aga vale samm, ma ei astu enam kunagi Usa bussidesse. Siin sõidavad bussiga ainult vaesed ja kodutud. Nii et see oli suht jõle sõit. Seal nägi ikka igasuguseid. Kohale jõudes öeldi mle, et ma ei saa töötada, kui mul pole rohelist särki ja siis läksin Rossi ja otsisin käbens rohelise särgi ja tõmbasin enda mustad retuusid jalga, sest jalas pidi olema bläck pen. Vietnami inimestel on oma keel. Ja siis tuli William kohale, edaspidi nimetan teda isaks. Meil on tööl sala keel, William on isa ja ta naine Mam on ema. Nii et saa nad aru kui me neid klatsime. Isa muidugi tuli kohale ja teatas, et meil siin sind vaja pole, et võibolla seal kus Kadi ja Esta töötavad, et võtame sinuga ühendust. Läksin siis uuesti Rossi, nilliisn seal veidi riideid, aga ei ostnud midagi. Läksin võtsin lõunaks väikse taco eine ja chillisin koleda bussiga tagasi. Käisin Ralphist ka läbi, sai odavalt mingit mahla moodi asja. Tulin siis koju ja kobisin voodisse puhkama. Tegin endale just parasjagu süüa kui helistas Kadi küsides, et miks sa tööl ei ole. No muidugi . Nad ei öelnud mulle, et ma pean tulema. Arvata oli, et see töö asi hakkab nii. Vurasin siis ruttu tööle, kus mind pandi kuponge jagama, maailma toredaim töö ever. Õnneks oli Kadi toeks ja kuidagi see esimene 3 tundi möödus, paar klienti käis ka. Mainin ette juba ära, et see on uus koht ja õnneks seal palju inimesi ei käi. Mingi kolm tüüpi istusid terve igavik väljas ja lõbustasid mind. Muidugi kurtsid, et ma ei tee tööd üldse ega jaga kuponge, aga no kes viitsiks neid jagada. Väljas pole kaameraid ka, et nad ei näe. Muidu on see kohake kaameratega kaetud ja ülemustele meeldib meid koguaeg nillida ja niikui räägime tuleb telefoni kõne öeldes, do something. Muidugi põhiküsimus peale mõne sõna rääkimist on et where are you from. Enamus muidugi ei tea Eestist midagi, ütled et oled Eestist pärit, siis tuleb väike naeratus ja öeldakse, et oi kui tore. Ilmselgelt käib neil peast läbi, et Eesti, what the fuck, mis koht see on. Aga noh, on ka inimesi kes teavad kus see on. Need kolm poissi pakkusid Leedu kõige ligemale. Meile meeldib poistele teha sellist väikest mängu, et sul on 3 võimalust arvata kust ma pärit olen. Enamus pakub, et ma olen hollandist, ma ei tea. Kadi on muidugi koguaeg Brasiiliast. Läksime siis peale tööpäeva Ralphsi, shoppasime mingi tund aega. Leidudeks oli 4/5 eest pudingud, mille ära jagasime. Pakk kummikomme ja 2 karpi maasikaid, üks karp oli ainult 89 senti, kus oli sees 450 g, nii et väga hea ost. Selle peale muidugi tuli meelde, et vanaema tegi toormoosi ja moos ootab mind kapis, nii oleks tahtnud peenramaasikaid ka saada. Neid õigeid koduseid. Kuna ma olin jala, siis käisime Kadiga terve tee, ma lonkasin ka sest kingad olid täiega jalad ära hõõrunud, lootsime saada taco bellist ka veel saaki, aga see koht oli suletud kahjuks. Ralphis aitasid meid väga nummid poisid kasutada isemaksvat kassat, sest ta karjus meile asju millest me aru ei saanud. Kodus vajusin magama, sest pidin järgmine päev ka tööle uhama. Ja nii olen ma tööl käinud nädal aega järjest, nädalaga tuli üle 50 tunni. Aga niimoodi tüütult, et vahepeal on 2 tundi pausi. Meelde tuli veel selline fakt, et järgmine päev pühap, peale pikka ilusat tööpäeva ootas meid shokk Kadiga, Ema andis meile tipi. Mis siis et me kumbki olime üle 10 dollari juba taskutesse pistnud, saime veel 13 dollarit lisaks. Läksime tähistasime seda kohe Yogurtlandis. Esta ilmus ka töö juurde selleks ajaks kui me vabanesime. Yogurtland on selline paradiis koht, et sealt saad lasta endale erineva maitsega nii öelda pehmet jäätist, mis on tehtud eraldi mingi special not fatiga, et see on tegelt suht tervislik ja siis saad endale omal vabal valikul kõike paremat peale kuhjata, näiteks maasikaid, arbuusi või siis juustukoogi tükke või brownie tükke, ühesõnaga arvata on et järgmised 6 päeva käisin ma seal, hetkel olen sõltuvusest üle saanud, hind on kaalu järgi, kõige suurem läks mul 5 dollarit. Istusime siis pingil ja nautisime elu, kell oli mingi 22 õhtul ja mööda jalutas 3 poissi. Küsisid meilt midagi ja siis uurisid kust me pärit oleme, sest siin enamvähem paar sõna öeldes, küsivad kõik et kust sa pärit oled. Valetasime siis igaüks eraldi, et oleme kuskilt hollandist või iirist ja Kadi kohta ütlesime et ta on brasiiliast, sest talle öeldakse seda nagu koguaeg. Ja siis kukkusid tüübid tantsima ja karjuma et brazil brazil, ütlesin mui buen siis läksid nad veel rohkem äksi täis, siin kohtab ikka igasuguseid. Bussiga sõites näiteks oli bussis naine, kellel oli käe asemel konks, see ei ole tegelt tore fakt, aga noh mainisin ära ikkagi. Enam ma bussiga siin ei sõida, peale seda La Cumbre käiku kohe kindlasti. Hommikuti tööle oli ka kohe äge sõita, niimoodi väntasid, väike muie näol, sest peale tööle saamist nagu toimub mingi murrak, elu on ilus, sest sa tead, et sa teenid midagi ,mitte ei passi tühja. Esimene nädal aega oli selline elevus ja põnevus ka, sest veel kõike töö juures ei osanud, aga noh see muutus üsna pea. Ülemused on ikka väga jopakad ja tihti peale on vaja väga palju tolerantsust ja enda ego alla suruda, mõtlen omaette alati, et Ruth, chill, sul on kõigest ttü baka käes ja sa pead kuulama nende idiootsate ülemuste käske. I am the boss, without me you are nothing, nii öeldi üks päev mulle näiteks, kui ma hakkasin smoothit ülemuse arust valesti tegema, kõike peab ju nende moodi tegema ja iga päev muutub kord. Suht idiootne, seal valitseb selline kaos ja kui William pidas meile kõne, et tal on organiseeritud äri, siis ma südames naersin, pealispinnas valitses kena naeratus, et jaa, ma kuulan, jaaa mind huvitab. William on isegi parem, ta teab meie nimesid ja ta nagu suhtub meisse nagu noh orjadesse, aga inimestesse. Ema ehk siis Mam, ta naine on nagu selline tüüpiline vietnami pilukas, kes arvab et ta on nii äge ja ühe käeliigutasega paneb meid jooksma, mul on väga raske ta inglise keelest aru saada, sest see on olematu ja ta nagu eeldab et ütleb ühe sõna ja me saame kõigest aru. Aga õnneks teevad päeva rõõmsaks kliendid, kes rõõmustavad meid enda eriliste soovidega ja kõik on hästi sõbralikud ja tore on teada, et päevas korra ikka keegi teab kus Eesti on. Ja muidugi on mu töökaaslastega Kadi ja Esta, kes on parimad, saame eesti keeles kõiki taga klatsida. Hahhahahha. Üks pühapäev oli siis selline, et läksin 10.30 tööle ja lõpetasin õhtul 22. Ja mingi aeg oli minuga Kadi, aga enamuse aja olin üksi koos Williamiga, kelle iga soovi pidi rahuldama, korra sain lõuna pausi ka, aga üle 15 minuti ma ei julgenud istuda. Õhtul oli mul jummala suva ja võtsin kõik tipi endale, sest see päev sai ikka päris korralikult, nii et noh selle päeva teenistus oli kerge 1500 eesti krooni. Oli väärt seda orjamist. Kohe rõõm oli koju tulla, pluss järgmine päev oli vabaaaaa. Ilmselgelt peale 9 päeva töötamist magasin ma mingi 2ni, voodist ajas üles see, et kõht oli tühi ja sis ma sõin ja vedelesin veel voodis. Midagi tarka teha polnud, sest teised olid tööl. Midagi koos on siis meil üldse raske teha, sest kõik on alati tööl. Tööpäevad on ka mul sellised et vahepeal on mingid tobedad pausid, mingi 2 tundi või nii, siis kas shoppad state streetil või tuled koju, et süüa või magada. Ükspäev läksin tööle, panin muusika mängima ja raadiost tuli p.diddy laul I will be missing you, kuulasin seda ja siis tuli kodu igatsus. Tööelu on siis selline, vähemalt mõte, et teenid üle saja krooni tunnis on see motivatsioon, mis annab jõudu.