Täna siis ärkasime kõik 9st. Tegin endale pannkooke maasikamoosiga, jõin doktor pepperit kõrvale ja vahtisime telkut. Ja 10.30 alustasime käiku seven fallsi juurde. Määrisin end korralikult päikesekreemiga sisse, eriti jalad, need põlevad konkreetselt. Ütleme nii, et ma pole sellist rattasõitu kunagi teinud. Need mäed, need MÄED tahtsid minust kõige võtta. Mikk ja Paula panid peaaegu lõpuni ratta seljas, me Estaga nii tugevad polnud ja lükkasime ratast enda kõrval. Ratas polnud ka just kõige parem selleks, mul käigud ka üldse ei tööta korralikult, eriti need väiksemad. Vett oleks pidanud kindlasti rohkem kaasa võtma. Paula ütles nende mägede kohta, et nagu tema hispaania treeninglaager. Tegime korralikke pause ka ikka ja pildistasime maastikku. See oli tõesti ilus, ei oska kirjeldada, peab oma silmaga nägema. Lisan paar pilti ka. Kõik oli muidugi kuiv ümberringi, imelik et siin üdse midagi kasvab. Lõpuks jõudsime kohta, kuhu sai rattad ära panna, oleks saanud ratastega ka minna, sest alla minnes tulid kaks 40aastast meest ratastega ülesse vastu. Vapsee tublid. Aga me panime rattad ära ja alustasime siiruviirulist teed mäe tippu, et leidmaks seven fallsi. Konkreetselt olime mingi hetk nagu dzunglis ja vahepeal tekkis tunne, et oleme lost, aga üks naine tuli vastu ja ütles et oleme kohe kohal. Mingi 10 inimest nägime vähemalt, kes tundusid, et tegid trenni mägedes. Normaalne. Ja pean ütlema, et see on üks igati korralik trenn, meil oli kõigil võhm päris korralikult väljas. Miku kohta tegelt ei tea, ta on ju super-Mikk. Ta muidugi tahtis läbi võsastiku mäe tippu ka ronida, aga kuna ühtegi vabatahtlikku temaga ei tahtnud tulla, siis ta jättis ka selle tegemata. Seal võis olla igasuguseid usse ja värke. Ma ei taha mõelda, kes muga seal kõrvuti chillida võis. Ja vaade mis sealt ülevalt avanes ja majad kaljustikel. See oli nii ilus. Konkreetselt nagu filmides, suured majad ja selline siiruviiruline tee ja ilusad autod mööda sõitmas. Seven falls oli kokku kuivanud ja vett seal ei olnud, mingi väike ojake, kus sai käed korra märjaks teha. Lootsime kõik kohta kuhu saaks sisse hüpata ja selle higi ja palavuse maha pesta, aga ei midagi. Kogusime end seal mingi pool tundi ja suundusime tagasi. Rataste juurde jõudes läks tagasisõit nagu lust ja lillepidu. Ütleme nii, et alla sõites ma väntama eriti ei pidanud, pigem hoidsin pidurid kinni, sest tee oli nii siiruviiruline. Mul puudus kiiver ja mu pidurid on sellised, et mul on mõlemad nii esi kui ka taga omad põhjas ja ma ikka liigun täis kiirusel. Teevad sellist ägedat häält ka. Tegime väikese peatuse national history muuseumi juures, tegime selle eest pilti, sisse ei läinud. Suundusime randa end värskendama. Koju jõudes otse dusi alla, see oli mõnus lõõgastav. Ja siis netti ja tegin paar cv saatmist. Tegin endale nuudleid singi ja munaga ja siis kiusatus ei pidanud vastu ja ostsin ben ja jerry jätta. Eestis maksab pool liitrit 100.-, siis on poole liitrine hea pakkumisega 2,5 dollarit. Chillime Paulaga kahekesi kodus, ajame naiste juttu ja oleme niisama. Tal täna ainukene vaba päev ja teised töötavad. Homme lähen käin paaris kohas ära, ma juba hakkan kartma, et äkki ma ei leiagi midagi. Samas ma tean, et augustikuus saaksin ilmselt Elina juveelipoodi, vist loodetavasti. Ja äkki varsti saab tüdrukute juurde saigoni ka. Ja äkki joppab ja midagi imelist juhtub ja ma leian töö. Hahhahahaha. Yeah sure. Hetkel vahin mtv, mul kodus ainult 3 kanalit ja siin on neid miljon. Tuleb tõsielu sari usa tüdrukutest, kellel on soppamissõltuvus. Neil on ikka nii raske elu. Vähemalt on hea kvaliteethuumor. Üks tüdruk palus enda isalt raha, et teha rindade opp ja isa isegi andis raha. Väga raske elu neil ikka. Nii tahaks teada, mis te seal Eestis teete. Teil ju mingi sajandite soojem suvi. Meil ka siin ilmad hakkavad ilusaks minema, nüüd on juba 3 päeva järjest palavust olnud ja ma juba olen punane, loota on mingit jumet. Kõik kohalikud räägivad, et august ja sept on kõige hullemad, et enne tagasi tulekut ma kavatsen päevitamisepäevad teha. Ja lohutav uudis pere inimestele ka, et olen aru saanud, et siin Santa Barbaras on kuritegevus nagu minimaalsel tasemel, sest poisid käivad pubis tööl, on nagu doormanid ja räägivad et politsei käib ja nillib koguaeg ringi, sest neil pole midagi teha ja kui tekib mingi probleem siis lendavad kõik mingi 3 autoga või rohkemaga platsi. Ja ma nüüd suundun ka Paulale järgi raamatukogu juurde ja postitan enda blogi ära.
Pealkiri on spetsiaalselt pühendatud Pirminile, kes nimetas mind Santa Barbara hulkuriks. Ju ma vist olen ka. Töötu, naudin niisama elu, käin ühest kohast teise. Nüüdseks on kaks nädalat kui olen siin olnud. Mida ma selle nädala jooksul siis teinud olen. Hmmm hommikuti on suht raske üles saada, nii et kaua seda lõbu polnud et kell 9 uni ära läheb. Käisime jalka mänge pubides vaatamas. Teie vaatasite neid kell 21.30 vms, meil siin algas mäng 11.30 hommikul. Peale seda suundusin tavaliselt linna peale. Sain enda social security nr ka kätte. Kuigi siin seda eriti teistel vaja ei ole läinud. Olen ühes riietepoes 4x vähemalt käinud, viimane uurimine ütles seda, et ma mäletan kes sa oled ja me ei ole veel vaadanud teie avaldusi, et võtame ühendust. Nojah, päris võtavad. Eile käisin Doubletree hotellis, mis on siis Hiltoni keti all olev hotellike, seal ma põhimõtteliselt eksisin ära, see oli nii suur ja ilus:D Aga käik oli mõttetu, sest applicationi peab esitama netis ja siis nad võtavad ühendust. Täna oli esimene selline päev, kus ma ärkasin ja päike säras ja õues oli umbe lämbe olla. Nii et ma saatsin kõik asjad sinna kohta ja läksin teistega randa. Liiv oli nii kuum, et õudne.Silmailu oli ka rannas päris korralikult. Täna oli nii palav seal, et ma ei suutnud võrku mängida, lihtsalt lamasid ja vaatasid palme. Üks päev oli Kadil vaba päev. Selle veetsime nii, et läksime ratastega La Cumbrasse. Mis on siit eemal olev linna osa. Kahjuks valisime state streeti minekuks ja sealt läksid sellised mäed, et kohati oli raskusi hingamisega. Rattaga sõitmine on muutunud üsnagi koduseks, enam ei ole seda probleemi et kardan, et auto sõidab sisse. Pigem olen muutunud julgemaks ja stop joone taga ei jää enam seisma. Läksime poodi, kus Elina töötab. Uurisime seal asju, saaksime seal 50% alla. Igasuguseid pudipadi blingblinge on seal palju. Siis sattusime kõrvalpoodi, kus veetsime nii tund aega, sest seal oli mingi ale, et võtad ühe asja saad teise 1 sendiga vms. Ja seal oli neid nii palju kokku kuhjatud. Lõpuks võtsin sandaalid ja ühe ägeda pluusi. Kokku läks 9 dollarit. Pluss veel üks teine pluus 8 dollari eest. Käisime Rossis ka, aga seekord ei leidnud sealt midagi ägedat. See oli hea tegelt. Käisime taco bellis ka söömas, sest peale suurt shoppamist oli kõtu üsnagi tühjaks lännud. Käisime ka ühe dollari poes, kus ei olnud midagi ägedat. See oli rohkem nagu tarbeasjade pood. Sealt suundusime Esta töö juurde, kus kõik edasi läksime Forever 21, mis on ka üks eriti äge riietepood. Ostsin tavalise maika, mis maksis 4 dollarit. Mitte musta, vaid lilla:D Ja käisin Guessi poes ka tsekkamas. Nii kui töö leian, ostan endale rahakoti, suur ja ilus ja kõigest 30 dollarit. Tagasi sõites nägime Elinat ja suutsime ta rääkida nõusse, meiega välja tulema. Käisime poes ostsime joogi ja toidu varu ja terve õhtu chättisime tüdrukutega ja seadsime end linna peale minekuks valma. Läksime Koidule ja Mikule külla, Mikul oli esimene päev tööl. Tüdrukud ajasid ühele poisile igasugust jura Eesti kohta. Siin nad ikka usuvad kõike. Edasi suundusime tonicusse, mis on nagu Eesti Hollywood siis. Välja arvatud avatud õu. Ja pilt mis sealt vastu vaatas oli veel hullem. Kõik naised olid ülipurjus, kandsid nii lühikesi klieite ja olid sellistel tikkkontsadel ja me tundsime end ilmselgelt üle riietatuna, sest me siiski olime ratastega ja ei tulnud taksoga. Siin terve suvi hoiab takso pealt küll kokku, Tallinnas ikka kulutad tükk aega takso tellimisele, siin istud ratta selga ja väntad. Sellepärast ma eriti juua ka ei julgenud, sest ma olen näinud purjus inimesi sõitmas. Ja see oli suht naljakas vaatepilt. Vihje siis Marten Mägile :D . Käisime veel sandbaris, mis on päeval restoran ja õhtul selline pubi moodi koht, kus saab ka tantsida ja peale seda hakkasime kodu poole liikuma.Koit mainis sellist imelikku fakti, et siin on mingi seadus, et pubides ei või tantsida, see on naug nii, et iga töötaja kohta võib olla pubis 20 inimest. Eestis ju sellist asja ei ole. Sõime veidi öösel ka, sest kõhud olid liigesest väntamisest ilmselgelt tühjad. Pühapäeval , jalka finaali päeval ajasime end vara üles ja kobisime linna peale. Läksime Kadi ja Esta töö juurde, seal oli hea suur telekas. Finaalis olid kaks lemmikmeeskonda. EI osanudki nagu pooli võtta, kuniks Torres mängima ikka sai, siis oli asi otsustatud. Mina muidugi rõõmustasin peale mängu. Suundusime taco belli, kus täitsime kõhud ja siis poisid ostsid ka võrgupalli ja käisime kodus ja vahetasime riided ja suundusime randa. Alguses mängisime omaette, aga siis kutsusime 3 poissi ka mängima. Kaks neist olid kaksikvennad, kes olid tegelt Šveitslased aga on juba siin elanud nii 12 aastat vms. Ja neil oli külaline Dominick sveitsist ka kaasas. Ütlesid et tihtipeale võõrustavad inimesi niimoodi. Päris hea oli mängida. Saime lõpuks 3:2 pähe.Ajasime juttu pikalt, vennad lubasid meiele oma surfilaudu laenata, kui me kunagi sinnamaani jõuaks oleks ka päris äge. Koju minnes oli suur plaan välja minna ja pidutseda, aga tüdrukud jäid kõik koju ja poisid läksid linna peale kahekesi lollitama. Siin on nii imelik, et kõik kohad pannakse kinni kell 2 öösel. Meil nagu see kell alles minnakse välja. Käisime siis Kadiga teisip õhtul Ralphis, plaaniga osta sealt odavat alkot, sest seal on kõige odavam. Aga oi tuleb välja, et nad ei müü välismaalastele. Täielik diskrimeerimine. Nojah, Kadi ostis siis hoopis jäätist, ma pidasin sellele kirele seekord vastu. Ja nii see õhtu läks. Homme plaanime minna seven fallsi juurde, mis peaks olema mägedes ja selline mingi vaatamisväärne koht. Nagu ma aru sain. Ma olen see kaasa chillija pigem:D Täna rannas käies põletasin enda taga kintsud räigelt ära, näo ja õlad kreemitasin sisse, ei eeldanud et muu nagu võib ka minna. Vabandused vanaemale ja emale, et ei ole jõudnud kirjutada. Käin raamatukogus korraks, et töökuulutusi vaadata ja viskan uudistele ka silma peale ja siis sealt ära. Ja selle kahe nädala jooksul olen taibanud, et täiega raske on ikka see iseseisev elu ja et ma pean nii elama kogu enda elu. Koguaeg endale ise süüa tegema ja ise pesu pesema ja ise enda eest hoolitsema. Toidu tegemisest on küll kopp ees, eriti nuudlitest. Kartuleid pole veel viitsinud osta, neid peab ju koorima:D . Kohvi olen asendanud doktor pepperiga, muidugi diet omaga. See on nagu kohustuslik asi külmkapis. Koduigatsust nagu pole, sest ma tean, et ma pean varsti ära minema siit juba. Kaks nädalat on nii kiiresti läinud ja ma pole nagu mitte midagi teinud. Kallidmusid kõigile, kes minust puudust tunnevad. Tunnen teist ka meeletult. Aaa, kõigil ilmusid lõpetamise pildid facebooki ja orkutisse, siis tekkis ka selline nuuks tunne. Nägite kõik nii kenad välja, loodetavasti oli tore päev ja räägite mulle mis te õhtul tegite. Ja käärikust käin ka ilma, kaks aastat olen käinud, trotsinud vihma ja ennnäe kui mind pole siis on päike kohal. Sarkasm missugune.
Kolmapäeva hommik algas mulle kell 10, uni läks ise ära.Minu puhul ei juhtu seda tihti. Kadi ja Esta olid ka juba üleval. Sõin enda kaks jogurtit ära ja jõin mahla kõrvale ja tegin leivaga paar võikut ka endale. Paula ärkas ka varsti üles ja tal oli vaba päev ja suundusime kahekesi linna peale, kuna teised läksid kas tööle või intervjuudele. Suundusime siis kõigepealt poodi, kust ostsime kohvi. Ostsin endale vanilla mingi asja, mis oli ülisuures kohvi topsis, aga ilma suhkrut lisamata oli ta juba nii magus, et ma ei suutnud seda palju juua. Läksime siis bussi peatusse ja siht oli leida üles sears, kus teised endale madratsid ostsid. Läksime alguses transit centrisse, kus kõik bussid koonduvad vms. Mulle meeldib öelda selle kohta muidugi transit city:D Sealt läksime transferiga teise bussi peale ja peale pikka sõitu olime searsi juures. Ilma Paulata ma ilmselt ei oleks midagi aru saanud, ta näitas mulle igasuguseid kohti ka, pooled suutsin meelde jätta, pooled lendasid kõrvust mööda. Leidsin endale padja, mis maksis 5 dollarit, siis ostsin endale uue telefoni ka mis oli 20 dollarit, käisime läbi ka poest kus Elina töötab, seal oli nii palju ilusaid sädelevaid asju, et ma ei tahtnud seal kaua olla. Otsisime tükk aega mingit teki moodi asja, nüüd ma täiega kahetsen, et ma kodust kaasa ei tassinud või lennukist pihta ei pannud fliisi. Sest ekstra 5 dollarit selle eest jälle maksta, pointless. Suundusime Rossi, mis oli Searsist väikse jalutuskäigu kaugusel. See oli kurjast pood, esiteks oli mul vaja sampooni, sest selle suutsin ka jätta koju sauna. Igastahes seal oli selline riiul kus oli sampoone niiiiiiiiiiii palju, ja igasuguseid firma omasid ja mingi 3 dollari eest ainult:D Valik oli nii suur, et me veetsime seal mingi 20 minutit vähemalt. Siis liikusime edasi, leidsime mulle täiega ägeda ja suure fliisteki, mis oli 12 dollarit, panin ta alguses vankrisse. Aga siis leidsime kahjuks kingade vahe, mis oli kurjast. Seal oli igasuguseid erinevaid ja ilusaid, mis eestis maksaks 500.- ja seal oli kuni 14 dollarit. Ma leidsin endale täiega nunnukad madalad mustad. Ja viisin fliisteki tagasi ja võtsin odava 5 dollarise millega ei tohiks ka külm hakata, sest ma ju elan soojas kliimas. Paule leidis endale üliilusad kingad. Edasi liikudes leidsime kleitide riiuli, mis oli ka väga fail, sest seal oli valik nii suur ja kõige kallimad olid 14 dollarit, ma leidsin väga ilusaid 8 dollariga, aga mõistus tuli õnneks pähe. Ja panin kõik kenasti tagasi. Ja Paula oli ka nõus, et peame siit poest kiiresti ära minema. Peale suurt shoppamist olid meil kõhud vägagi tühjad, läksime taco belli kust ostsin eine 2 dollariga. Muidugi usas tuleb mingi tobe maks kohe juurde, et läks siis 2,18 maksma, mis on 28 EEK. Kui aus olla, siis väljas söömine on isegi odavam kui kodus endale midagi teha. Pluss see jookide refill asi on ikka igati tasuv, võtsime ikka jooke topelt. Ja siis suundusime tagasi transit citysse, mille vastas oli Ralphsi pood, käisime seal ja ostsin ka eluks vajalikke asju, sinki, kellogseid, jogurtit. Ralphs ja Scolaris on kaks toidupoodi, peab alati võrdlema kummas parem pakkumine on. Ja siis lõpuks jõudsime ka koju, kus hakkasin enda pesakest kujundama. Mikk ja Kadi aitasid mul madratsit puhuda ja varsti oligi kodu olemas. Mikk ja Paula kolisid teise tuppa ja me tüdrukud hõivasime suure toa. Õhtul hakkasime kõik koos filmi vaatama ja siis helistas Elina Mikule, et tulge välja. Me Mikuga siis läksime, teised ei viitsinud. Saime Ralphis kokku, sealt suundusime kuskile ranna äärde, mul üldiselt polnud aimu ka kus ma sõidan, jälgisin Mikku. Ja sõitsin esimest korda rattaga siin.Siin jalgratturid sõidavad koos autodega, on eraldi rajad muidugi, aga mõnes kohas peab samal rajal ka sõitma. Nii harjumatu, Eestis saaks niimoodi sõites surma. Siin üldse üle käigu rajalt üle minnes, auto liigub koha pealt alles siis kui sa oled üle tee, mitte poole pealt. Olime natukene aega rannas, meiega oli koos Vene j-1 tudeng ja rääkis enda põnevaid lugisid. Peale seda läksime Koidu baari ja mängsime lauajalkat. Ja siis suundusime kodu. Neljapäev algas ka varakult, millegipärast läheb mul uni mingi 9 ajal ära. Ja see on imelik. Suundusin siis ÜKSI linna peale, Paula seletas ka mulle kus oleme ja värki ja hakkasin minema. Alguses oli ikka väga segane. Aga jõudsin iseseivalt state streetile( kus põhi elu ja töökohad on) käisin siis selle läbi, uurides mis kohad on. Paaris riiete poes käisin ka, see oli kurjast. Nii palju kaupa ja erinevaid asju on, et see on koletu. Jalutasin vist oma 4 tundi või rohkem, tagasi tulles, avastasin paar toidupoodi ka ja käisin läbi ja ostsin endale nuudleid ja ketsupi moodi asja. Ja salatit. Tegin endale süüa nuudlid, sink ja muna ja salat. Umbe hää oli süüa korralikku toitu. Tahtsin osta kana või hakkliha, aga see on ilmselge luksus. Korralik sink maksab ka siin mingi 5 dollarit, kus on mingi 300 g grammi, aga õnneks on sellised pakkumised et kaks 7 dollari eest vms. Et saab kaksi osta. Vaatasime Mikuga mingit filmi ja peale seda ma olin nii väsinud et vajusin ära ja magasin hommikuni. Väsimus jõudis minuni. Reedel käisin uuesti jalksi linna peal, astusin kahte kohta sisse ka, kus oli silt now hiring. Ja ühes kohas käisin veel. Eks ma esmasp lähen uuesti sinna ja hakkan pinda käima. Üks koht oli riiete pood, sinna tahaks täiega, nii ilusad riided olid seal, loodetavasti töötajatele on poole hinnaga:D Käisin taco bellis ka söömas, sest hommiku söögiks on kaks korda olnud mul mahl ja kellogsid, suht tüütav, aga nii on suht hea odav. Täiega tahtsin eclipsi filmi vaatama minna, aga 10 dollarit on kini pilet, et ei raatsinud. Nägin Kadi ja Esta töökoha ka ära. Ühesõnaga see töökoha leidmine saab olema üks krdi suur challenge. Äkki ma kogun julgust ja suundan normaalseks muutuda. Õhtul tegin jälle enda sööki, nuudlid muna ja sink. Miku arust olen ma igav. Aga leidsin midagi vähemalt mida teha. Paulal oli palgapäev , tegi meile kõigile palju palju jäätist välja. Mikk ja Paula läksid ratastega sõitma ja ma chillisin niisama, vaatasin filme ja kirjutasin. Ja nii see reede läks. Laupäeva algas jällegi mahla ja kellogisitega. Kuidas ma igatsen kohvi joomist hommikuti ja omaette toas olemist. Teised läksid kõik tööle, ma olen ainukene loner kes üksi on. Laupäev polnud mõtet linna peale tööd ka otsima minna,sest manager pole kohal. Mikk jõudis mingi kell tagasi tööd tegemast ja siis ta hakkas parandama ratast, mis siinsel majaomanikul on. Viis parandusse ja see läks maksma 22 dollarit. Teised maksid 40 dollarit ratta eest, ilmselt ma pean luku ka ostma, mis on 10, aga no võit on ikkagi olemas. Vaatasin Paula arvutist filme ja lõin niisama aega parajaks, tegin endale korraliku õhtusöögi ka. Õhtul läksime tegime Mikuga väikse ratta tiiru ka. Tegin enda teise sõidu maantepeal kruiisides, enam ei olnud nii hirmus ja juba oli natukene tuttav ka. Mikk viis kuhugi täiesti ülesse ülikooli linnaku juurde kus oli täiega ilus vaade linnale ja lahele. Ja sõitsime täitsa mere ääres, palmid igal pool ja tuul mõnusalt puhumas. Päris hea tunne oli. Selline mõnus. Koju tulles oli kell päris palju. Siin läheb ju tobedalt vara pimedaks ka. Ja siis tänane päev. Ameeriklaste iseseisvus päev. Kuna kõik teised olid jällegi tööl, siis Mikk pidi minu seltskonda taluma. Läksime 11 linna, et paraadi vaadata, aga see hakkas alles 13. Ostsime jätta ja ootasime veidi. Nüüd juba rattaga sõitmine kodune. Sügisel teen Pirminile ja Ayrtonile ka tuule alla, sest ma siin väntan ikka korralikult. Paraad oli selline omapärane. Algas sellega, et mingi naine üksi tantsis ja karjus ees, ta oli ikka väga rõõmus selle päeva üle. Ja põhi värk oli et visati kommi tänavale, kus vaesed mehhiko lapsed need üles korjasid ja kotti pistsid, neil oli ka pidu päev. Meie kõrval oli eriti imelik pere, need ainult karjusid kommi. Põhi atraktsioon minu ja Miku jaoks olid autod. Neist tegime hästi palju pilte. Paraad nagu paraad ikka, aga arvata on, et sellist ameerika paraadi ei näe oma silmaga küll enam. Siis tegime aega parajaks ja tegime lähedalt pilte autodest. Käisime Koidu juures pubis külas. Mängisime seal lauatennist, sain haledalt pähe Miku käest. Oleks pidanud ikka Riinult tunde võtma, oleks suutnud natukenegi pinget pakkuda. Koidu kaudu saime tasuta pitsa ka. Peale seda läksime uurima jällegi randa, et kas saame äkki tööle, aga meid ei olnud vaja. Nimelt oli võimalus Miku kaudu mustale tööle saada, aga sel mehel olid mingid oma mehhiko orjad seal juba olemas. Siis läksime Paula juurde ja tulime temaga koos koju. Käisime poes, ostsin süüa endale veidi. Paar diet jogurtit ja juua. Aga siis helistati Mikule, et on vaja tööle tulla ja tema tormas sinna. Ja me jäime kodu. Varsti tuli meie juurde Elina ka ja suundusime 3kesi ilutulestikku vaatama. See oli ikka päris võimas. Eesti ilutulestikuga ei anna võrrelda, lõpp oli eriti võimas. Pärast koju sõitmine oli ikka päris hull, sest kergelt paar inimest suundus state streeti poole. Veidi eksisime ära ka, sest ma ei suutnud õigest kohast ära keerata. Aga no teise päeva kohta rattaga liigeldes on see päris hea. Kui ma ei oleks ainult kraadiga logistik. Mikk on päris palju norinud mind sellepärast, et kammooon sul on kraad ju. Passime nüüd Paulaga kahekesi siin raamatukogu juures väriseme , Mikk ja Koit läksid just poodi. Suundume ka koju, et sealt minna edasi linna peale. Kallirallid kõigile, kes minust puudust tunnevad. Homme siis asun julmalt kõiki kohti läbi käima. See saab challenge olema.
Kust alustada. Alustan siis reedest. Reedel alustasin pakkimisega. Kirjutasin soovituskirjad ka ära, ühele pean Yammi veel järgi minema. Õhtul tuli Kata külla. Vaatasime Hispaania mängu ja jõime ja kurvastasime väga kui Torres välja võeti, mängu ilu kadus nagu ära. Ajasime kuni 2ni öösel juttu. Hea oli. Ilmselt ei saa tükk aega niimoodi juttu ajada. Eelmine aasta veetsime suve koos, nüüd kahjuks lahus. Loodetavasti tagasi tulles teeme kõik tagasi. Laupäev magasin kaua, aga kuna vanaema ja vanaisa läksid Kadrinasse, siis mingi 11 ajal ajasid nad mu üles. Ja ma tegin endale viimast korda koduseid pannkooke maasikamoosiga ja jõin kohvi. Nüüd tagant järgioli see paradiis. Suundusin siis keskale, et uurida kas Ergo kindlustus on lahti. Aga oi nv on kõik Keilas suletud ju. Läksin suht närvi, tahtsin 13sele marsale minna, aga oi see ka nv ei sõitnud. Kõik läks kehvasti, mul polnud reisitõrke kindlustust ja pooled asjad olid ajamata ja suurt kohvrit ka polnud ja ma pidin Yammi ka enda soovituskirjale järgi jõudma ja kõige toredam oli, et mul polnud absoluutselt sularaha, sest mu palk polnud üle tulnud. Õnneks helistas Kadri küsides, et kus ma olen, ta päästis mu närvivapustusest. Läksime siis minu juurde ja uurisime kindlustuse kohta ja Kata lubas mulle enda suurt ägedat kohvrit ka laenata, läksin tõin selle tema juurest ära ja õnneks ilmusid selle ajaga tädi ja ta pere välja. Tädiga kihutasime siis Salva kindlustusse, kus pakuti 2kilo eest reisitõrke kindlustust, saatsime nad sinna kohta ja õnneks tädi oli nii kiire asjaaja, et leidsime kiirelt ergo kindlustuse koha, mis lahti on. Netis nagu puudus üleüldine info. Kimasin siis linna, tädi andis õnneks raha ka. Suuuuuuuuuuur aitäh selle eest by the way. Roccasse jõudes oli muidugi silt üleval, et lõunal ja siis muidugi tagasi jõudes oli mingi naine must ette võtnud, kes seletas klienditeenindajaga mingi 45 minutit. Lõpuks kindlustus saadud, mis läks maksma 307.- ja hakkasin Heimo poole trippima. Heimo avas mu puhul lausa sampa ja jõime seda siis kahekesi ja vaatasime jalkat. Varsti tulid Pirmin ja Monika ka. Loomulikult hakkasid Heimo ja Pirmin töö juttu ajama. Aga mul aeg pressis peale ja pidin kindlalt kodus olema. Nii et tegime kallid ja jätsime dadaaa natuks ajaks. Läksin koju ka marsaga, sest ma olin laisk ja ei tahtnud rongiga sõita. Kodus hakkasin kohvrisse asju pakkima ja chillisin niisama veel viimast õhtut perega. Hiljem sain Heleniga ka kokku, tegime viimased kallid ja soovis mulle edu.Pühap hommik oli varajane äratus, ala 10. Sõin singijuustu pirukaid, meie viimast hitti mille vanaemaga leiutasime. Vanaema pani neid mle reisule kaasa ka. Ema jõudis ka kohale ja reis võis alata. Jätsin vanaisa, Kalevi ja Markusega dadaa. Ja teistega suundusime rõõmu, kust ostsime päikesekreemi,kõrvaklapid.Teistele ostis vanaema leiba ka. Mille üle muide vanaema kõik siin hullult rõõmustasid. Mind nimetati lausa pühi inimeseks, kes tõi leiba. Käisime yammist läbi, võtsin soovituskirja. Siis tädi juurde koopiad tegema ja sadamasse. Liisi tõi mulle kupongid ja tegime suure kalli ka. Sadamasse tuli ka Maidu, kes tõi mulle maasikaid veel viimast korda, suuuuuuuuur aitäh Maidu J Need olid täiega head. Siis tuli Lauri ja Ayrton ka. Aitasid kohvreid tassida. Õnneks nad läksid enne ära kui ma pillima hakkasin. Sain mõlemalt kalli kaa. Jätsin ema, vanaema ja tädiga dadaa. Jään teid igatsema. Seadsin end kiirelt sadamas sisse, ja hakkasin filme vaatama, natukene aega oli wifi levi ka. Vaatasime proposalit ja sõin enda singijuustu pirukaid. 3,5 tundi möödus lennatas. Selles oli palju sarkasmi. Soome jõudes pidin natu ootama aga varsti oli Riin musi vastas. Nii hea oli tuttavat nägu näha. Riinu peiks oli meie sohveer, saime kenasti Riinu ema juurde. Riinu ema oli meile teinud mu lemmiktoitu, kartul ja hakkliha kaste, kuna Riin ei hoidnud madalat profiili, siis kuhjasin ka endale ikka korraliku taldriku täie. Sai veel lehttaigna kooki ka õunamoosiga. Nämmmaaaa. Riinu ema ja ta kasuisa olid täiega toredad ja abivalmis. Ma tänan peavarju eest. Ja special tänks to Riin. Nii hea oli teda näha, polnud terve igavik midagi koos teinud. Ma olen yammile eluaeg tänulik, sest see tõi meid kokku. Käisime tegime korraliku fotoseeria ka kose juures, Riin tutvustas Soomet mle. Tagasi jõudsime jalka ajaks, ma ei mäleta enam mis mäng oli :D Ja siis Riinupiinu hängis muidugi enamuse ajast facebookis. Hakkasime filmi ka vaatama, ma ei haknud Riinulemainima, et ma laevas vaatasin ka Proposalit. Aga õnneks Riinul tuli uni ja läksime varem tuttu. Kuulasime veel imalaid armastuslaule ja ajasime juttu ja noh mingi 5 ajal kui Riin end töö jaoks valmis pani olin ma ka talle toeks, aga ei mäleta eriti seda hetke. Hommikul Riin ajas mu üles ja kogusin julgust ja läksin kööki. Riinu ema oli mulle võileivad teinud ja kohvi ja värkisärki. Suundusime siis Soome peale, käisin natukene aega ise ringi, ei suutnud H&M üles leida, aga õnneks Riin vabanes kiirelt ja aitas mind selle probleemiga. Leidsin sealt ägeda seeliku, mis on mu põhiriietus hetkel siin santas. Suundusime kodu poole ja jällegi ootas meid korralik söök ees. Kuhjasin kõhu täis, ega ma nii pea süüa ei saa ja käisin pesemas ja Riin suutis ka endale kuidagi riided valida ja varsti oli Keit meil järgi. Viskasid mu Vantaa lennujaama ära ja nii hakkas mu alone tripp pihta. Alguses läksin valesse check-ini aga peale väikest jalutuskäiku suutsin õige kohe üles leida. Ostsin läätsevedeliku jaoks igaks juhuks kilekoti ka eraldi. Tegin check-ini ära ja chillisin lennujaamas, närvi ajas fakt, et kuskil polnud pistikuid. Lõpuks sai lennuki peale ka, ees ootas 3 tundi igavust. Ja nii ta oli. Londonisse jõudes leidsin enda pagasi ka üles, teavitasin tädi, vanaema ja ema ka et olen kohal. Otsisin tükk aega kuidas see terminal 1 minek käib, leidsin endale trolli ka, kuhu pagas peale visata ja ringi reisida. Kõik kohad olid kinni ja suletud, et suht alone tunne tekkis. Terminal 1 jõudes saabus veel suurem masendus, sest kuskil polnud pistiku kohti ja õige peale taipasin tänu Gretele sõnumeerides, et oiii. Siin on teised pistikud:D Nouuuuuuuuuuuuuuuuuuuuu. Ja kell oli 22. Lend läks 10.35hommikul. Kuna terminalis 1 ei olnud ühtegi kohta avatud läksin 3 tagasi ja ostsin sealt kõva raha eest veepudeli ja ühe mustikamuffini. Trippisin terminal 1 tagasi ja võtsin endale mugava koha sisse. Ja sõin, singijuustu pirukaid oli ka veel järgi. Akut oli mul 45 minutit, vaatasin filmi Up in the air lõpuni, oli suht hea. Ja kell oli 23:D Lugesin siis raamatut kuni 2ni öösel ja kuna mu ümber oli ala 6 inimest. Kaks vanemat, kes magasid terve aja, mingi imelik mees, üks naine kes oli ka üksi ja üks paarike, kus naine oli täiega imelik, koguaeg käis ringi ja pildistas. Lennujaam nii äge ka nüüd polnud. Kartsin et keegi tahab mu pagasid varastada, siis panin telefonis äratuse iga 10 minta tagant ja nii kuni 6ni hommikul. Siis hakkas elu juba pihta ja imelik oli tududa nii kui kõik vahivad. Käisin wc ja värskendasin end ja tulin tagasi, ostsin jällegi kõva raha eest cappucino mille iga lonksu nautisin elu eest. Kell 7.30 viskas mul kopa ette ootamisest ja läksin tegin check ini ära. See tehtud, suht masendav oli koguaeg seda läpakat eraldi välja võtta ja jälle tagasi panna, aga noh. Tädi nagu teades, et tahan talle helistada helistas kohe kui jõudsin sinna ootepinnale vms. Ja nagu õnnistus, tuli välja et mu lend hilineb ja no kerge 2 tundi. Ja mul oli nii igav juuu. Käisin kõikides kohtades vist 2x ja lõpuks viskas kopa ette käimisest, ostsin jällegi liiga kalli võileiva, aga kartsin et kui ma lennukis süüa ei saa siis ma jään täitsa nälga, sõin selle ära ja tukkusin natukene aega toolide peal. Lõpuks oli aeg liikuda terminali 40 ja seal pidi ikka mingi miljon aastat ootama ja no väga kahtlasi inimesi oli seal ikka, konkreetselt valge turban ja pikk habe ja valge rüü, arvasin et ma ei jõuagi usasse vaid lend kaaperdatakse:D Lennuk oli ülisuur nagu, ma istusin eelviimases reas, et täiesti taga. Seadsin end kenasti sisse. Jagati kohe need vormid ka mida täitma pidi. Ja varsti tuli ka toit. Riis mingi rõveda kastmega, suht üle rasvastatud, kana tükk ja mingi imelik salat kõrval, muffin oli ka, ja jook. Jooke sai koguaeg kui tahtsid. Ja siis üritasin magada, aga see oli väga ebamugav, keha suri koguaeg ära ja asendit tuli vahetada 15 minuti tagant, hea oli see et sai muusikat kuulata ja näidati filme ka. Valik ei olnud just suurepärane aga noh, lõpuks vaatasin kõik ära, sest 11 tundi on krdi pikk aeg:D Mu kõrval istus mingi iraani või iraagi pere, ei saanudki aru kumb. Olid usa elanikud igastahes. Üks hakkas muga rääkima ka, ma viisakusest vastasin ka, samas oli hea kellegiga rääkida ka. Muidugi ta arvas, et Eesti kuulub Venemaa alla ja meil valitseb kommunistlik kord. Ohjah. Igastahes, minu arust ta uuris liiga palju asju,aga üritasin viisakas olla. Lennuk maandus San Fransicos 15.00 usa aja järgi. Mu teine lennuk läks 16.10. Ma olin lennuki otsas, pidin ootama et kõik liiguks, ma üritasin kiirustada kõigist mööda kellest veel võimalik oli mööda minna, tollis olid ikkagi korralikud järjekorrad ja muidugi peenestas tolli ametnik mind ka korralikult. Oot sa lähed usasse aga sul pole veel tööd, nagu mismõttes, üritasin seletada et mul ongi selline viisa millega ma ise otsin tööd. Ta ei mõistnud seda. Sain aga sealt ära ja tundub et täitsin kõik vormid õigelt. Tore oli aega et mingi jama oli meie pagasitega ja see asi ei töötanud, ma suht muretsesin ja siis pagasit ka ei saa kätte, õnneks mulle öeldi, et mind on regatud ka 18sele lennule, aga ma ei viitsinud küll enam oodata kuskil lennujaamas. Õnneks hakkas see riba kiirelt tööle ja haarasin enda pagasi ja viisin ta re- check-ini ja tormasin ise teise check –ini kus oli metsik järjekord ja siis ma nägin et ühes kohas lastakse varem sisse ja läksin ka sinna aga see ametnik ütles, et sul on aega küll aga üks tore usa paar ütles, et ma sinu asemel küll muretseks, olin siis ikka rivis edasi kui nad ütlesid mulle, et mine küsi nende teiste käest ja õnneks ma leidsin veel probleemseid sõpru ja läksime julmalt teise rivvi ja tõstsime ise riba üles ja saime õnneks ruttu läbi. Tormasin siis enda terminali ja teavitasin tädi ka et vist ikka jõuan ja tuli välja end lend Santasse ka hilineb. Läksime mingi väikse lennukiga, ja lennu ajal magasin. Nii väss oli juba, täielik kopp eees sellest lendamisest ja ootamisest. Lennujaamas oli vastas Mikk, ma olin nii rõõmus tuttavat nägu nähes et see tunne oli kirjeldamatu. Natukene aega pidime ootama,et mu pagas ka toodaks ja siis siirdusime bussijaama.Igal pool olid palmid, nii imelik on see vaatepilt. Ajasime Mikuga niisama juttu ja varsti tuli õnneks buss ka, teine imelik asi oli, et Mikk pani enda ratta bussi ette hoiule. Ja süsteem et piletit saada ja see sinna sisse lüüa ja saada transfer pilet ja siis see uuesti uues bussis läbi lüüa, on ka imelik. Aga nüüd on enamvähem selge juba. Tripp kodu poole kestis ka liiga kaua, pidime bussi vahetama ja teist ootama. Õnneks buss peatus meile väga ligidal ja varsti olin kohal ka. Kadi tudus parasjagu kodus, aga ärkas üles. Nii hea oli lõpuks kohal olla. Nagu super. Tahtsin tädile ka helistada ja teada anda, aga Mikk hirmutas 40 minutilise kõnehinnaga. Läksime poodi mulle süüa ostma, poes taipasin et toit on ikka väga kallis. Ja kõike saab osta ainult suurelt ja pole olemas väikseid koguseid. Väga imelik. Hea asi on see, et jäätis on odav. 1,4 liitrit on vähem kui Eestis liiter. Koju jõudes oli Paula ka kohal ja sain veel ühe sooja kalli. Ma ikka kohati ei saa aru, et olen siin elamiseks tulnud mitte nädalasele reisile. Kuna aga ma olin ääretult vässu siis ma vajusin üsna pea ära ja magasin jutti kuni hommikuni. Nii palju siis kohale jõudmise tripist. Edasisesthiljem.
